Maroko kokkuvõte ehk Marguse veerg :)

(07.11.2006, Margus)

Tõusumeetreid: 20 732m (Euroopaga kokku 56 394m)
Kõrgeim tipp rattaga: 2178 m merepinnast
Kilomeetreid kokku: 3279 km (kokku koos Euroopaga 6229 km)
Tunde rattasadulas: 227 tundi koos Euroopaga

Järjestus paar etappi enne Maroko lõppu:

1. Priit Salumäe 160:16
2. Margus Püvi +0:33
3. Rob van den Heuvel NL +3:01
4. Team Hawaii Express (Roberts+Saulius) +10:06
5. Erik Volger NL +19:33
6. Rob van der Geest NL +42:25
7. Douglas Brain UK +42:40
8. Jørgen Nielsen DEN +49:13
(Pisikese Robi 37 minsane häving tuleb lisaks)

Fantastiline Maroko. Olen tõsiselt üllatunud selle maa ilust ja võlust. Kaheteistaasta taguse kogemusega olin üldjoontes kehval arvamusel, nüüd on see täiega ümber lükatud. Megaloodus: Atlas mägede ilu ja selle vaated platoodele, kus kõik sulandub üheks tervikuks. Kõrbe ilu ja vaikus. Öösel võid rahulikult ilma lambita ringi jalutada, kuust ja tähtede särast piisab. Täiesti puutumata rannaribad, kilomeetreid, kui mitte sadu kilomeetreid pikad. Inimestest jäi hea mulje, hästi sõbralikud, abivalmid, rõõmsad, õnnelikud. Kellegil pole kusagile kiiret. Kohati jäi mulje, et nende põhiprobleemiks on vaid, et millise külje peal järgmine päev lesida ja teed juua.Väiksed lapsed olid hästi armsad ja suhteliselt julged. Kerge „Bonjour!” huulilt oli lihtne tulema. Kokkuvõttes meeldis mulle kindlasti rohkem kui Hispaania.

Kui meil oli tuuri alguses endale seatud ülesanne oli trassi läbimine, siis Marokosse sisenemisel muutus kogu ürituse võit esmajärguliseks. Selle nimel tegime tõsist tööd ja olime kindlast suhteliselt piiri peal, et end kasti sõita. Väga suur abi oli Medvedist, kes   ennastsalgavalt rabas tööd teha. Enne tema äraminekut õnnestus meie tahe peale suruda ja peale Marrakechi sõitsime juba kaksikjuhtimisel. Leedukast suurt abi polnud oodatagi sest tema suhteliselt suur mägede jaoks.

Atlases oli küll ilus sõita, aga tõsiselt raske. Kümnete km-e kaupa tõuse, mitte küll ei väga järsud, aga hakkasid tõsiselt jalapeale. Pikim tõus oli ca 60 km pikk. Kogu Maroko esimese poole sõitsime, elasime praktiliselt keskmäestikus 1300-1800m kõrgusel. Siin käitub organism  teistmoodi ja tuli olla sügavalt ettevaatlik, et mitte lasta pulsi üle anaeroobse läve. Siia juurde veel tohutu kuumus ja vedeliku vajadus. Näiteks ühel raskeimal etapil, kui tõusime 2095 meetri peale ja distants oli 175 km, siis minu pulsinäitajad olid järgmised: keskm 147bpm ja maximum 187bpm, kalorite kaotus 6780 kcal. Ja tööpäev oli pikk ca 6.30. Päris valus!
Teine pool Marokot oli siis Lääne-Sahara. Mis seal salata üks tõsine keris, kus võitled liiva, tuule, kuuma, janu ja ellujäämise nimel. Näiteks vesi joogipudelis on kindlasti ca 40 kraadi, joogipudel sulab ja lihtsalt pole midagi pähe ega suhu valada. Katus sõidab! Tagatipuks erinevad teeolud, mis tõsiselt ka p.... ära lõhkus. Ja õhtuti poolliivasena telki ülesse pannes mõtled kui ilus on jälle elu!  Õhtuti Priiduga blogi saates tuleb tõesti tunne et sai jälle jutt, mis ei kajasta üldse tegelikku olukorda. Ju siis naljasoon meil veel sees ja vaim korras. Selle motiveerimisega ja vaimu ülevalhoidmisega oleme enam-vähem hakkama saanud. Väga palju on aidanud blogi lugejad oma kommentaaridega. Super! Suurimad tänud! Minul oli kusagil Maroko keskosas kaks päeva tõsine moti auk, õnneks ei läinud asi nii kaugele, et oleksin oma maisest varast Priidu kasuks loobunud. Seda ta ootab :)

Aga sisuliselt on iga päev uus seiklus, uus koht, uued teed, uued tuuled, erinevad inimesed ja see teebki sellest pikast sõidust, seiklusest, rallist, võistlusest fantastilise elamuse. Igaljuhul ka peale Marokot armastan ma jätkuvalt ratast ja rattasporti. Vaid kaks riiki on jäänud veel läbida!

Kommentaarid