Viis tundi kahekesi

(14.10.2006, Priit)

Täna pidi meid ees ootama kogu tuuri raskeim etapp. 179km ja hullusti tõusu, paar korda kahe kilsa kõrgusele ronimist. Plaani meil seekord ei olnud :) Maletajad küll ütlevad, et parem mängi kehva plaaniga, kui plaanita... Kohe stardist hakkas tõusma, selline imelik, silmaga ei saa arugi, aga kiirus ja pulsokas räägivad teist keelt. Lätlane alustas jälle ässitustööga... millal me siis veel oma kaotatud aja tagasi teeme, kui mitte nüüd? Üritama peab. Saime tunnikese koos sõidetud, siis hakkas pihta... esimene ehmatus tuli meie leedukalt. Lihtsalt jäi. Tõus polnud veel alanudki. Roberts aeglustas korraks ja uuris, et mis värk on, aga ei saanudki pihta, kus_mis tal kõhus pistis. Polnud väga pointi kolmekesi sellist Ott Kiivika kaksikvenda mäkke lükata. Ja nuh, eks väike kahtlus oli kohe, et tal tõusudel keeruline saab olema, sest selliseid lihaseid (jälle Ursula: lihased, lihased!) annab ikka hapnikuga varustada. Margus tuli vaikselt minu juurde ja arvas, et kas nüüd või mitte kunagi. Meil oli jälle PLAAN! Kuradi kiired mehed oleme, onju. Ühesõnaga üldliidrile oli vaja ikkagi kuidagi koht kätte näidata. Max ohverdas ennast. Läti Karu pani minema, mina istusin sappa ja Margus jättis vahe sisse. Little Rob küll üritas ja vehkles natuke, aga loobus. Teravat laksu mees ei kannata. Me panime ikka täiega, pulss läks ilusti üles ja jaksasin ka. Roberts töötas veidi rohkem, ta on ka tsipa parem ronija. Ei mingit tagasi vaatamist. T-ä-i-e-g-a. Kilomeetreid jäi finišini 150! Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis loomulikult võite peksta, et hullud, miks?, praegu Dakarini veel peaaegu 4000km. Võib-olla hiljem kahetsen, aga kuidas see ütlus oli, et käsi kullas või ... :)

Panime lätakaga silme_eest_must_pead_lenksu_all edasi. Poolel maal, kus toitlustamine, tegime nagu Ferrari F1 tiim, mõne sekundiga pudelid täis, paar banaani ja edasi. Mehhaanik karjus järgi, et finišini ainult downhill. Oli, oli, selle eest ta veel maksab :) Siis alles jamad hakkasid, 2178m peale jõudsime suhtkoht elus veel, aga see krdi platoo, selline küljekas (küljetuul siis), et karju appi. Kui keegi oleks seal mind autosse kutsunud, siis ma oleks ikka väääääga kahevahel olnud...   ma ei jaksanud isegi teeääres tervitavatele karjustele vastu lehvitada. Lõpp oli õnneks natsa allamäge ja allatuult. Seal sain ma lätlasele võlad tasuda. Finišis ajaga 6h 10min, 2500 tõusumeetrit ning 23 minutit tegime selle hullu sõiduga tagasi. Iseenesest palju, aga võrreldes ühe navigeerimisveaga, kus kaotasime kolmveerand tundi, on valus. Samas, mis siin ohkida. Võid ju superujuja olla ja kõva jooksja, aga kui ratast ei sõida, siis head triatlonisti sust ei saa. Sama siin, võime ju kihutada nagu noored jumalad, aga kui kaarti lugedes metsa paneme, siis saame ikka peksa :(

Margusele kestvad kiiduavaldused, meeletud ovatsioonid, lillevarred ja küll me veel kõik tasutud saame.

Leedu „salarelv” Sauliuspoiss saabus meist 1h 50min hiljem :(

Aga muidu on elu lahe, täna olid ahvid teeääres, siis PÄRIS ahvid, pisikesed, mäe otsas. Ei olnud ma nüüd nii punases, et koertega nad segi ajan... Mika pildistab kindlasti, siis näete. Koerte vastu on mul ka vinge relv, lased neile joogipudelist vett, tõmbavad kohe saba jalgevahele (tnx Mr Peters).

Kokk on meil uus, inglane, lahe vend, paneb söögitegemise taustaks mussi, žonglöörib taldrikute, nugade-kahvlitega. Tunnikese pärast saame teda, kuidas toidutegemisega lood on :)

Kommentaarid