Aafrika

(09.10.2006, Priit)

Kohal. Marokos. Juba rattaga ka 38km ka piki mereäärt allapoole sõidetud, Martil’is. Laevareis võttis tunnikese. Piiripunktil ühel pool meri, teisel pool mägi, mille ees kõrge ogaline tara. Piikide taga oli hulga, ma ei tea, kuidas neid nimetada, vaatlejad? Osad mundris, osad tsiviilriietes, hoidsid kaugelt toimuval pilku peal. Piiripunktis sama lugu, kümneid ja kümneid nirginäoga (sry) tõmmusid, veits määrdunud, et mitte öelda räpaseid mehi, osad vormiriietuses, osad tavalistes teksades jne kõigil oli midagi öelda, sind kusagile juhatada ja palju käteringe teha. Ülemus, ülemuses kinni, üks tähtsam, kui teine. Margus üritas neist paar klõpsu teha, aga kohe oli pisike pealik juures ja vaatas fotika üle ning sundis kõik kustutama. Lõpuks jõudsime mingi vagunini, kus üks hambaarstiga riidu läinud marokolane siis usinasti oma arvutist Eestit asus otsima... aega kulus, kutsus teised appi, lõpuks, peale paari korda lahtise käega kuvarile lajatamist, leiti sellise nimega riikpaar templit ning olingi Marokos.

Järgmine vaatepilt oli palju helesiniseid taksosi. Külg külje kõrval kümned ja kümned E-klassi Mercedesed, Moskva olümpiamängude aegadest, ehk kusagil veerandsada aastat vanad.

Sõitsime ratastega 35km ja olimegi ööbimispaigas. Lõunase supi aeg valdas kogu seltskonda tõeline masendus. Eks põhiline teema just kontrast eilsega. Ümberringi räpasus, räpasus ja veelkord räpasus. Mõned lambad ja miljooon kassi jookseb meil praegu telkide vahel... huvitav, mis õhtusöögiks on? :)

Korra käisime ka linnakeses jalutamas. Mehi, palju mehi. Siia tulles olin kuidagi eelarvamusega meelestatud, enamus jutte on olnud, et ilus maa, aga inimesed ebameeldivad. Iga liigutuse eest küsitakse raha, üritatakse petta jne. Tänase põhjal mu muljed üldiselt positiivsed. Ainult „amigotatakse”. Poisikestel pidi olema komme rattureid kividega loopida... eks homme näeb_kuuleb_tunneb... 145km etapp ees. Austraallasest maailmarändur teadis rääkida, et kui su liiklusvahendiks on jalgratas, siis kohalikud võtavad sind omana. Sel juhul peetakse sind vaeseks nagu enamus neist ning pole oluline, kui kallis su ratas on. Ma muidugi ei tea mida arvatakse meie sõiduriietusest, õnneks on kohalik lipp ka punane... rahvuskoondis äkki? :)

Kella keerasime kaks tundi tagasi. Kõik sassis praegu. Hommikul 5.00 ärkame, 6.30 start.

ps
Eile valetasin, siiani oleme tõusumeetreid kogunud 35 000, mitte 31 000. Nüüd saate seda peakuklasse_ajamise_harjutust korrata jälle...

Kommentaarid