Vässsss...

(09.11.2006, Priit)

Koju tahaks. Marguse kurask nii läbi, et ei viitsi peale sõitu enam isegi venitada. Viskas ratta nurka ja magab (et siin nüüd mõni nurk kusagil leiduks on muidugi väääga palju tahta). See palvaus imeb viimasegi energiatilga. Eile, pool tundi enne õhtusööki mõtlesin, et paneks õige ühe energiageeli :) kogu keha on tühi, kõik varasemalt hoolikalt talletatud varud on 6500 kilsaga jäägituks tõmmatud... praegune + 40C teeb oma töö, söök sisse ei lähe. Eile nägin kolmel sõitjal nii rõvedaid (sry) päikese poolt tekitatud nahakahjustusi, et külmavärinad siiani peal... mätsivad küll end paksult hullufaktorise kaitsekreemiga kokku, aga ju ei aita seegi.

Täna oli õnneks rahulik sõit. 132km kokku. Startisime kell 7.00, see on pool tundi tavalisest varem. Päeva peale läheb lihtsalt nii palavaks, et iga hommikune tuulevaikne ja mitte nii KUUM tunnike on kulla väärtusega. Kaheksa paiku juba higi voolab sajaga, sõida või seisa, vahet pole. Muideks, uinumisega on ka suht keeruline, öösel temperatuur alla 26C ei lange...

Ei vingu rohkem :) Täna tegin vähemalt paar pisikest neegripoissi õnnelikuks. Tohib küll eesti keeles „neegripoiss” öelda, see on armas kleenuke kräsupea, kes on lihtsalt lakritsakarva, mittttte midagi rassistlikku, ärge kujutage ette. Rattureid nähes, jooksevad tuhatnelja, nii kuidas nende pisikesed paljad jalakesed võtavad, oma puulobudikest tee äärde lehvitama (viimase kolme päevaga oleme näinud ÜHTE hoonet või siis majamoodustist). Loobusin oma viimase tunni söögist, ehk kostitasin neid energiabatooniga. Hawaii Team’i toetab PowerBar, tuuril on aga üks teine kindlasti ka väga tegija energiatoitude_jookide sponsor. Nii jääbki mul vahel neid poliitilise korrektsuse huvides nimetuid batoonikesi üle :) Teie, ei kaeba hollandlastele!. Muideks puukingamehed ise oma keeli nimetavad kõiki energiabatoone „pauerpaarideks” :) Lahe, nagu venelaste koopiamasinad on „ksjeroksid” või meilgi kuuled sovjetiajastust jooksusussi, tossu, spordijalanõu, ketsi jne asemel – „botas”! Ajakirjanduseski kõlanud: „Vargal olid jalas Nike botased” Andke andeks :) Tšehhid võiksid muidugi õnnelikud olla...  Oot, kui juba teemast kõrvale läksime, siis täiega. Huvitav, kas me noored (hukas kõik :) teavad ka, mida nende väga_tihti_üle_huulte_libiseva ükskõiksust väljendav „pohui” tähendab? :D Testige vene keele õpsi peal.

MEIL SAI SAI OTSA! SAI SAI OTSA! MEIL EI OLE ENAM SAIA! MIS NÜÜD SAAB? MA EI SAA ILMA SAIATA :)

120km puhkekani, Nouakchott’i. Mauritaania pealinna, kus 200 päeva aastas möllavad liivatormid, kus autod lähevad kõik kiiresti ühesuguseks värvituks matiks plekikolakaks, vahet pole, millisena neid tehasest välja lasti.

Eilne desert camp oli suhteliselt tee ääres. Külalisi käis päris palju ja üsnagi huvitavaid. Mida arvata c-klassi mersukesest, kust ronib välja ÜHEKSA inimest? OK, kaks neist olid lapsed, aga no ikkagi. Tulid meie trucki juurde, palusid viisakalt natuke vett. Mehed, kõigi seljas galabiyyas’ed (sellised maani kangad või kuidas neid nimetada, sinised, eest kuldse tikitud taskuga, ülišefid) jõid, pakkusid kogu seltskonna ainsale naisterahvale ka tsipa ning asusid väga hoolikalt oma käsi ja jalgu pesema. Hästi huvitavate „teistmoodi” liigutustega, kui seda on eurooplane harjunud nägema_tegema. Istuvad stoilise rahuga rätsepistes maas, valavad pudelist peopessa vett ning ei lase end ümbritsevast absoluutselt häirida. Edasi kõik kuus meest põlvitasid ja palvetasid (Mauritaanias ka islam). Märjad pestud jalad said hetkega liivaseks, aga see ei ole vist asja juures määrav. Habras, tumedast šokolaadist naine, kelle käe- ja jalalabasid katsid armsad henna-tattood, istus samal ajal oma kahe pisikese lapsega ning puuris häbeliku naeratuse saatel oma süsimustade silmadega meie toimetusi. Mõne minuti pärast salapärased külalised tõusid, tänasid viisakalt, pressisid end taas üheksakesi autosse, lehvitasid õnnelikena ning sõitsid taas nelja tuule poole...

Kommentaarid