Malaaria

(04.11.2006, Classicuke)

Nii, nädala pärast jõuavad ratturid endeemilisse piirkonda. See tähendab, et eile õhtul võtsid nad oma esimesed malaariavastased Lariam tablad... Praegu magavad mehed sügavate hallutsinatsioonidega ulmeund ning ei saa kumbki blogi kirjutada :( Kahjuks_õnneks haaran nüüd mina, Classic Team X-O, ohjad enda kätte.

Hetkel pead sa kuulma ühe väga imeliku stoori. Kui tahad, siis usud, kui ei taha ära usu... Alustame sellest, et ma olen jalgratas! Just, loed õigesti: J A L G R A T A S! Tead küll, selline raam ja lenks ja rattad all ja veeren ringi, kui keegi mu pedaalidel sõtkub. Olen üsna tavaline ratas, kes oskab omi mõtteid blogida. Enamus ratastest suudab ju mõelda ja neil on tunded ja tujud jne, kuid vähesed meist suudavad omi mõtteid ka edasi anda. Üllatav onju. Ma olengi täiesti tavaline jalgratas. Võib-olla pisut kergem, kui mu teised sugulased (alla 10kg, algul taheti mind veel kergemaks teha ja esiamort kõva kahvliga asendada, et ma jäigem oleksin, see aga oleks liiast raputanud). Perekonnanimi on mul CLASSIC, kuulun ma mingisse maastikurataste rühmitusse, kuigi kummid mul sellised siledad, maanteesõiduks mõeldud. Kuigi vahepeal liivas sumamaiseks vahetatakse jälle jämedamad traktoriroomikud alla tagasi. Eesnimeks TEAM X-0, on teine selline vähe kiiksuga nimi, aga ratastele pannaksegi analoogsed, mõnel isegi vaid numbrid. Välja näen ma rohelise-valgekirju ning vinged punased viisnurgad peal. Eks te ole juba piltidelt ka korduvalt näinud. Mul endale meeldib kõige rohkem see, kus olen Andorras riputatud 2400m kõrgusel viida otsa. Vaadake galeriist. Siiani on kõik teised rattad mu välimust vaid kiitnud ja pildi peal polevat ma pooltki nii ilus olnud nagu päriselus. Tervis on mul ka siiani super olnud. Paar korda on ketti ja kassetti vahetatud. See käib asja juurde. Loomulikult õlitatakse mind korralikult ning pestakse peale igat sõitu. Ainult nii ma tervena säilin.

Oma sugu ma päris täpselt ei tea. Hawaii Express’i poes nägin ma küll õdesid Lady’t ja Elegance, kes väitsid end õrnema poole esindajad olevat, aga no egas rattad ikka nüüd ennast päris nii ka saa liigitada.

Enamus Classikukestest ei tea kuda 324 meetrine Eiffeli torn elusast peast paistab. Kahju muidugi, et mind sinna 1665 astet pidi üles ei viidud ja Pariisi nii kõrgustest ei näidata, aga ikkagi saan kodus teistele ratastele palju palju muljetada.

Iseenesest on mu suguvõsa on vägagi kuulus. Vanemad vennad käisid mõned aastad tagasi Mongoolias Gobi kõrbes ja Himaalajas, nüüd kuulsin, et samad ratturid plaanivad järgmisel kevadel oma reisi jätkata. Tahaks ka, mu praegune kogemus kuluks marjaks ära, aga tõenäoliselt mind ikkagi ei lasta, kuid osad meie pereliikmed saavad kindlasti taas suurte seikluste osalisteks.
Vennad Legend’id, kes sel talvel jubeda külmaga sõitsid Vilniusest otse polaarjoonele, kokku 1600km, teadsid rääkida, et peale esimest tuhandet kilomeetrit pidid rattur ja ratas teineteist tundma õppima... Uskumatu, et jalgratas nii palju teab, onju. Kui see peaks tõesti sind üllatama, siis äkki sa pole oma rattakesega seda esimest tuhandetki sõitnud ja päris sõbraks saanud ja sa lihtsalt ei teagi, mida kõike huvitavat ta sulle jutustada suudab? Jalgrattad saavad paaalju enamaga hakkama, kui me üldse ette kujutada oskame :)

Lõpetan nüüd, muidu Priit ja Margus ärkavad ja saavad veel tigedaks, et ma siia niimoodi isepäi vahele olen sodinud...

Kommentaarid