Linn nimega Lleida

(25.09.2006, Priit)

Just sellise tõelise eesti naise nimega linnast sõitsime täna läbi. Kujutage ette tädi Leidat ja siis lisage talle eesnimele veel üks L lisaks LLLLeida. Lahe onju :) Selline kodune soe linnake, perenaine tasane, kus alati on sooja leiba, mõtelge... (nüüd on vist küll segi kamminud... :)

Sõidust. Öösel sadas, hommik oli, aga super. Päike säras. Meil eraldistart. 27km, millest esimesed 7km kohe 7-8% tõus. Edasi selline üles alla. Nagu ma korra mainisin, tundub, et see timetrial võeti Hawaii Teami pärast kavva. Vaadati, et mägedes eriti ei liigu. Kinnitust saime siis hommikul, kui stardijärjekord pidi olema pööratud tagurpidi, ehk üldliider stardib viimasena. Vahed kaheminutilised. Meid oli, aga ringi tõstetud, et me ei saaks koostööd teha... Aga eks me võtame rahulikult, niikaua kui päris pähe ei istuta.

Medved pani 10 sekiga kogu loo kinni! Me Margusega tulime üldliidrile mõned minutid lähemale. Ei tea, kas hakkab kustuma? Esimene tõus oleks pidanud küll vesi tema veskile olema. Headel jõuga üles-alla tõusudel laskumistel tuli jälle maanteeratta eelis välja. Kuigi meil on ees 48ne hammakas ja taga 11, siis üle 60km/h saavad käigud otsa.

Ise tegin liiga raske rauaga kangutades veits põlvele liiga. Praegu on kergelt hell. Loodan, et homseks läheb üle.

Edasi loksusime rahulikult finišisse. Kokku ikka üle 5 tunni.   Kanadalase kohta saime targemaks, et mees õppis ennem uisutama, kui käima. Nii olevat neil kombeks. Sellist kanadalast, kes uisutada ei oska, olevat raske leida.
Rootslasel olid teised probleemid. Esimene kaks nädalat olid nii rasked, et ta polevat naiste peale isegi mõelnud. Täna arvas, et läheb šveitslannast arsti visiidile ja kaebab oma mure ära :) äkki antakse rohtu (ise irvitab suunurgad kõrvuni)

Kärbsed, kärbsed, kärbsed
Hull tuul, telki oli raske üles panna.

Nagu vene vanasõna: „Plohova dantsora dashe jaitsõ mešajut” Küll on häda, kui vihma sajab, nüüd on päike, aga siis ei sobi tuul  :)

Siin ei ole levi :( Saan oma EMT poolt tehtud hjuuuuuudz komplimenti, Thuraya SAT-telefoni katsetada. Rääkimine juba õnnestus. Viive on muidugi mõnus. Vuristad lause ära, siis ootad 5 sekki, millal kõne läbi satelliidi kohale jõuab ja siis vastus sinuni venib. Päris naljakas üritus. Loodan, et  blogi ülespanemine ka õnnestub.

Eilsest veel.
Ööbimispaik asus vist sellises Otepää suuruses linnakeses. Õhtul vaatasime seal restoranis (pilt ka eilses blogis) Hispaania vutti. La Liga: kohtusid Barcelona – Valencia. Vot see oli omaette ooper. Kui päeval oli resto suht tühi, ainult meie tegime seal oma internetcafed, siis õhtuks viskas ikka hullult peredega kohalikke peale.
Kõige viimasena saabus tutika Audi Q7 kõrvalistmel söögikoha omanik. Selline, kes Elioni rattasarjas peaks 90+ vanuseklassis sõitma. Vaevu talutati mees neljaastmelisest trepist üles ning sai kohe pea kõikidelt kohalviibijatelt aupakliku kummarduse osaliseks. Šikilt riietatud vanapapi enda laused olid sellised 5-10cm ampiltuudiga kätelaiutamised, justkui „Ristiisast” välja atununud.
Tõeline sündmus see jalgpall neile. Kired ja emotsioonid möllasid. Lapsed ja mammid vibutasid hoogsalt keskmist sõrme, kui miskit pallimurul ebaõnnestus. Õlut ja crema catalana’t (kohalik magustoit, päris mmmmmm) kulus ohtralt.

Muideks kohalik tegija õlu on nimega Estrella. Ei tea, kas meilt ka saab? Vat kui hea oleks mitte_veel_päris_täiskasvanutel, kellele emad-isad rahu ei anna: Poiss, rsk, mis teed, millal koju tuled? Ah me siin natuke veel sõpradega krõbistame Estrellat :)

Kommentaarid