Paris - Dakar

Hommikul start 7.30. Sooja ainult 18C kraadi, saate aru, külm oli... mõtlesin juba, et peaks riideid juurde otsima. Peale päikesetõusu lükkas hoova kiiresti 28C peale, täiesti ok.

Ainult üks Senegali ratturitest räägib prantsuse keelt. Hollandlased sebisid kõik eile õhtul tema ümber ja kuidagi kavalalt hoiti meid kogu teemast eemal. Päris hilja õhtul seati veel vokid viimasepeale laskevalmis, vahetati kumme ja timmiti käiguvahetusi. Selge see, et Hawaii Team’le otsustati kohalike jõudude kaasabil koht kätte näidata. Ega meil väga midagi muud üle jäänud, kui pisut alatud olla :) Hommikul ärgates tungisime otse vaenlase tagalasse, võtsime ühe komplekti Sauliuse punaseid riideid ning panime ühele mustale rattakunnile selga. Mees oli häpi ning ilma igasuguse muu moosimiseta meie paadis :) Oleks te hommikusöögilauas neid „pikki” tulpidemaa nägusid näinud... Jälle Hawaii’l täiendus, lätlane läheb, leedukas tuleb, ikka vähe, nüüd veel kohalikud ka.

Tänasel etapil võeti viimast korda aega, homne Dakari sisenemine on juba üks_suur_õnnelik_karavan. Sõit algas väga mõnusalt ja rahulikult, liidergrupis kokku 11 nägu. 62km, kuni lõunapausini saimegi ühtlaselt sõita, keegi ei üritanud mingeid jamasid korraldada. Tundus mõistlik ka, sest Doug oli sisuliselt rivist väljas ning sama seis nüüd ka Väikesel Robil (järelikult ei olnud ikka pizza süü). Ainult Pikk Rob oli viha täis ja ei suutnud end tagasi hoida. Kohe peale lõunat ründas ja valusalt. Põhimõtteliselt meil ükskõik, mees üldarvestuses kusagil Kamtšatkal, nii, et mine aga, ja tunne, ükskordki, et oled kõva! Aga paganama kohalikud vennad sabas, no ja arvake nüüd ära, kas me sõitsime „peaga” või mitte :) Loomulikult järgi, las iga kingsepp jääb ikka oma liistude juurde, mustad mehed on väga tublid jooksjad, aga ratta seljas nad eestlaseid ei koti... Järgmised 20km käis selline literdamine, et anna olla. Ainult mina olin tõsiselt paha, väga paha, istusin Pika Robi taga ja absoluutselt ei huvitanud, kes, mis ja kus. Vend vedas end ja mind isuga kõikidele jooksikutele järgi. Meie valik tiimikaaslaseks värbamise osas osutus ka totaalselt valeks, punastes riietes Senegali mees lasi esimeste seas jala sirgu. Vaikselt ja ükshaaval kustusid ratturid tagant ära. Lõpuks jäime ainult Max, mina, Pikk Rob ja üks kohalik tegija. Edasi käisin juba viisakalt eest läbi, kuna viimane lõik oli suht kitsas ja suuuuurte aukudega, siis õnneks keegi finišit tegema ei hakanud. Selline siis viimane tõsine etapp. EI LASE ME ENDILE PÄHE ISTUDA :) Homme jääb üle veel kuidagi Classikukestega finišisse veereda, käia, matkata, roomata, jalutada, vahet pole mis ajaga, mis hinnaga, KAKSIKVÕIT peab ära tulema!

Väike Rob oli kusagil külakeses kohalikule ratturile otsa suutnud sõita :( Õlg natuke katki ja kiiver pooleks... Lenn ja Kloun Erik Copperfield panid kusagilt mööda ja saabusid meist paar tundi hiljem, mitte just eriti rõõmsate nägudega.Träkk oskas ennast poolenisti liiva kraapida jne, jne ...

Praegu ookeani ääres kämpas. Täna köök kogu päeva avatud, söön end segi. Mingi liha on vardas, arbuusid, särgid-värgid... Rudy on sajaga omas elemendis.

Margus suusamüts nagu oleks, aga kas Max ise? Päike on vist oma töö teinud...

Kommentaarid

täna siis väike õnnitlus. homne vastupidada ja siis.... kui päris aus olla, siis olete ikka päris hullud :-).

ma ei jõudnud blogi läbigi lugeda enne kui tuli tahtmine kiitust jagada:) super taktikud ja kavalpead olete:))))))))))))))))

He-hee, kavalus ruulib ;) Te olete tõsiselt lahedad! Ainult Max on meikapiga üle pingutanud: nii paksult pole jumestuskreemi vaja panna.

Super!Eesti ratturid ruulivad!

Võib teile siis õnne soovida, kui homme lihtsalt finišisse veeremine. Tubli töö.

Usun, et nüüd tegelased õppisid, et ei tasu mässata ikka Eesti Meestega!! :)

Oi kui alatu, lausa rõõm lugeda kohe. Ja see uusmees paistab ka selline tore vunts olevat. Homme siis ostan koju sülti ja viina ning puhun õhupallid täis. Ikkagi pidupäev. Mis kell siis kohaliku põhjamaaaja järgi teil online intervjuu hakkab? On veel isu kirjutada? Igatahes tubli töö ! Aplaus ja lilled !!! ahjaa, väärikat finisit ka.

Mega! Punased HE riided sobivad mustadele meestele 5+! :)

JEEEEEEEEEEEEEEEEEEE!!!!!!!!!!!! Pöidlahoidmisest oli kasu :)))

Mis on esimene asi mida oma kodus teete,see tähenda tahate teha?

Ma arvan, et nad teevad lõdvestava trenni.

Trenni?????????????????

Ainuke probleem on rattaga vastu pidada põhjamaises kliimas.)

Usun, et paljud blogi lugejad said jõudu ja inspiratsiooni viia oma unistused täide, tänu selle, mida Teie neile läbi isikliku eeskuju andsite: esimene oluline faktor on – inimese usk. See, mida inimene valib uskuda – mida peab võimatuks või võimalikuks, määrab ära selle, mis tema jaoks on tegelikult võimalik. Teine – inimese mõtterütm. See on viis, kuidas inimene oma mõtteid korras hoiab. See on nagu kood, mis ainult õiges järjekorras sisestatult vajaliku ukse avab. Soovitud tulemusteni jõudmine on sõltuvuses seega õiges järjekorras mõeldud mõtetest, millele järgnevad vastavad teod või käitumised. Kolmas – inimese füüsis. Vaim ja keha on omavahel tihedamalt seotud, kui oskame arvata. Viisil, kuidas me mõtleme see annab tähenduse kuidas oma keha hoiame see aga määrab paljuski ära meie seisundi. Seisund omakorda meie võimekuse piirid. Ja seisund on ju eesmärk, kui meie seisund on positiivne on tulemus positiivne ja me oleme rahulolevad, suhtume endasse tingimusteta ehk armastame ennast , me oleme õnnelikud. Usume, et tänane finiš on meeldejääv ja täis positiivseid emotsioone, teadke et kallistame Teid ja oleme seal kohapeal olemas mõtteis Teiega koos, et jagada neid erakordseid hetki ja rõõmustada koos Teiega! Max, sa oled parim, tingimusteta K-K-K!

Veelkord punasesse

(17.11.2006, Priit)

Kommentaarid