Offroad

(28.10.2006, Priit)

Lõpuks jõudsime siis Lääne Saharasse. Polegi päris selget sotti saanud, mis staatus sellel kõrbelapil on? Kokku 300 000 elanikku ja oma lipp ja värk, aga kuulub ikka Maroko alla. Kodutöö tegemata. Goooogle, aitaaaaaaa! Igaljuhul politsei pidas meid mitu korda kinni, miskit muud asjalikku öelda ei olnud, kui et hoiatati fotografeerimast. Vendadel oli see üle tee_tõmmatav_teravate_ogadega_lint valmisolekus no1. Nagu actionfilmis.
Ma pole elus niipalju vanu Land Rovereid ja Toyota maastureid  kokku ka näinud, kui nüüd mõne tunniga...

Korra hüppan eilsesse tagasi. See tohutu rannaga Sidi Ifni oli üks väga imelik 15 000 elanikuga linnake. Kunagine Hispaania Sahara süda ja orjakauplejate keskus. Veel viiekümnendatel elas seal 60% hispaanlasi. Nüüd on kõik nagu väljasurnud. Räämas ja mahajäetud võimsad massiivsed ehitised... igal tänaval üks auto, kui sedagi. Õhtul väljas 99% mehed, vanemad neist istuvad baariurgaste ees ja enamjaolt mängivad kaarte, nooremad longivad niisama. Muideks Marokos käivad väääga paljud mehed käest kinni... ja see ei pidavat olema mingi, kuidas ma nüüd ütleks, et keegi end puudutatuna ei tunneks, ei pidavat selline lillaka varjundiga värk olema, head sõbrad ikka võivad nii jalutada. Vähesed kohalikud naisterahvad, keda õhtul väljas kohtasime, olid tõelised modellihakatised, tõmmud, suurte tumepruunide silmade ja süsimustade juustega ning uskumatult omapäraste peente kandiliste näojoontega.

Hommikusel esimesel sõidutunnil mul ikka sigaraske end käima saada, eriti veel peale puhkekat. Täna lõi jälle korraks lõkkele see pisku ukrainlase verd, mis mus voolab. Päev algas kuuekilsase tõusuga, liigume rahulikult ja siis, kolm korda saate arvata, kes kangutama hakkab? Kloun on tagasi! Saan aru küll, et ta on üldarvestuses valgusaasta kaugusel ja pole mõtet meil erutuda, aga no ei saa, no hing ei luba :) Max rahustas õnneks jälle maha. Hiljem tasasel maal veel kiitsime kenasti Erikukest, et oioi kui tubli, noh, et kiida... EIIIIIIIIII nii ei ole viisakas rääkida. Ühesõnaga Erik tegi korralikult ja tugevalt sõidu lõpuni tööd :)

Kokku saime täna 171km. Ikkagi 1300 tõusumeetrit :) Viimased seitse kilsa täielikku offroadi (põlvini liiv vaheldub kiviklibuga). Kahjuks lükati aeg enne kinni, sest me truckivendadele tundus, et neil ei õnnestu kämpa juurde sõita. Esimene otsus oli bushcamp, aga siis ikkagi mõeldi ringi ning rekka lohistas end kuidagi vaevu_vaevu siia kohale. Homme hommikul saab põnev olema, kas esimesed 7km lähevad arvestusse või antakse tehniline start ikkagi tee peal. Kui ei, siis lõpuks ometi peaks meie kõrbepüsside eelis välja tulema.
Koht, kus praegu oleme on imeline. Keset tühermaad selline loss, et anna olla. Ma kohe lähen vaatan, mingi veeb oli neil vist ka. Oot...

Nii, www.ksar-tafnidilt.com, tsekkige, kas on mingit pilti, värki. Osa rattureid siin ronivad suurde berberi telki magama, krt me Maxiga ei riski. Esiteks, kinnises magamiskotis ma oma klaustrofoobiaga uinuda ei suuda, teiseks kust ma tean, mis paganama putukad, mutukad, ussid, skorpionid ja muud pudulojused mulle hommikuks külje alla ronivad. Tent! Sweet Tent! :)

Kommentaarid