Elämä on ihmisen paras aika!

(20.09.2006, Priit)

Lubasin, et meie Nykäse Mattist rohkem ei räägi, aga peab :)

Mees saabus eile jälle mõned tunnid teistest hiljem, ise särab ja õnnelik. Noh, Mika, wazzap? Tema naeratab kohmetult, suunab pilgu maha ja ütleb, et käis ujumas, jalad märjad. Rahvas, et oot, kus ujumas? Mika vastu: noohh kanalis, no ega ma päris tahtlikult ei ujunud, ma pildistasin... jaaaa... mu fotikas kukkus vette (veel häbelikum nägu peas) Rahavas uuesti, et kuule Mikake, nummike, mida sa siis pildistasid? Tema veeel veel paiposisilikum ilme peas: MAAPENMUISTA ITSEKIN... (oleks tal seelik seljas olnud, siis oleks tõenäoliselt selle äärt ka samal ajal üles keerutanud)
Korraga plahvatas õnnest ja vuristas: fotikas sai märjaks selle viskasin ära, aga KAART JÄI ALLES ja SEAL ON veel PILT, kui ma kukun, noh kõik puuladvad jäid peale!

Tore on Mika, onju! Üdini positiivne kuju.

Kommentaarid