Paris - Dakar

Nonii, elamus missugune :) Otsustasime eile õhtul siis ennast korralikult puhtaks lasta pesta ja massaaži võtta. Mõeldud_tehtud. Linnas, Fes’is, esimene protseduur - vahetada raha. Seegi oli päris lõbus, kaks suhteliselt kena marokolannat kirjutasid ja tembeldasid umbes veerand tundi pabereid, et saaksime oma mõnikümmend eurot kohalikeks dirhamiteks vahetatud. Nõuti nime ja puha. Midagi sovietiajast meenus... Nagu ma mõned eelmised korrad olen maininud, siin kuni 23.oktoobrini Ramadan. Päikesetõusust loojanguni on keelatud süüa ja juua. Me neljakesi tormasime mingisse viisaka väljanägemisega pizzabaari sisse ja ohnäe imet, lahkelt juhatati teisele korrusele peitu ning ahi sai täie võimsusega hääled sisse. Turiste siis ikka teenindatakse. Toit just erilisi maitseelamusi ei pakkunud...

Edasi kolasime veel natsa linnapeal. Kui siiani olid kõik taksod olnud vanad mersuromud, siis Fes oli midagi muud. Vaid pisikesed Fiatid, ja mis põhiline, peale võetakse kolm klienti. Taha mahub lõdvalt, no mitte päris lõdvalt, kui meie leedukat sinna sisse lugeda, aga ikkagi kolmekesi oleks seal ok. Taksopeatuses oli mingi järelvaataja_valvaja, kes majandas millisesse autosse istuda ja peksiski meid eraldi masinatesse. Kilomeeter maksab 2 dirhamit, ehk siis läbi euro vahetatuna kusagil 3 eeku. Taksosõit oli ikka sajaga kreiziiiiiiiiiiiiii. Juhi üks käsi oli signaalil, teine tegi suure kaarega žeste, kolmas keeras rooli, neljas vahetas käike, viies jälle vehkis aknast välja tervituseks kolleegidele jne. Kus vähegi mahtus, sealt pressiti läbi. Täielik anarhia.

Põrutasime otse kohalikku sauna ehk hammami. Hunnik vuntsidega mehi oli uksepeal vastas ja küll hakkas herilasepesa kihisema... Solgutati meid ühest kohast teise ning lõpuks suunati üldse naiste poolele, appppiiii. Mõtlesin, et oli see vast nüüd õnn või õnnetus... Siiski selgus, et õrnema soo poolel pidime vaid krabisevat loovutama (50 kohalikku) ning saime talongikesed, millega siis meeste poolele tagasi. Boooring :)
Ja nüüd murdus meie Leedu täiendus. Ahastuses röögatas, et tema neid „omasooihaldajad_hästi_ropusti_korduvalt” enda lähedale ei lase ja siia ta oma jalga ei tõsta ning pangu kõik ennast põlema jne... Aga meie oleme tugevad, meie ei murdunud :) Koorisime ennast paljaks, et no mitte päris paljaks, siin käiakse saunas püksid jalas... (ei kommentaari) väga ei süvenenud ka, et miks nii ja ega ausalt öeldes ei kippunud ka ennast päris porgandiks kiskuma... Edasi siis pandi meid suurde kuuma saali higistama... Esimesena võeti ette lätlane. Meie lõunanaabrist sai hetkega väike habras poisiuss, suur Maroko võimas_must_lenkstang_ninaall_koll tuli ja võttis ning kukkus lätakat väänama. Ainult hirm oli see, mis Lätikaru silmist peegeldus. Vaene mees ainult ragises. Sikutati kätest ja jalgadest, väänati selga ja pead, ainuke asi, mis mind veel välja tormamast hoidis, oli lootus, et ÄKKI need mehed teavad, mida teevad... Siis tuligi veel kaks tõmmut kohalikku lisaks, mul käis lapsepõlv silme-eest läbi, ja ei pääsenud meiegi. Sellllllllline kondiväänamine algas, et hoia ja keela, klaara ja veera. Ise nad lasid mingeid imelikke häälitsusi, ikka ssssiiiiiiiihhhh ja sssssssssiihhhhhhhhhh. Tundsin, kuidas mu selgroog raks, raks, raks pikemaks venis... siis võeti karekare kinnas ning rulliti hoobilt neli nahka maha. Pesti pead, seebitati veel paar korda ning lahmati vahelduvalt külma ning sooja vett. Tegelikult oli mõnus, isegi väga. Meie mõistes massaaži küll ei saanud, aga vahetpole, lõdvestas vast ikka. Kokku kestis kogu tsirkus vast mingi kolmveerand tundi. Lõpp vajus kahjuks ära, vennad hakkasid jootraha välja pressima, küll kohvi, tee, šampooni, pere ja mille iganes jaoks. Andsin aktiivsemale ühe dirhami (loe: ÜHE), ise saime õnneks minema, sest algas kaklus selle metallrahakese pärast...

Müsteerium ei olnud veel läbi. Kui ennem oli miljonilinnas tihe, tihe sebimine, autod lahmasid edasitagasi, inimesed sebisid sinnatänna, siis peale päikeseloojangut oli HETKEGA TÜHJUS. Nagu väljasurnud linn. Ühes mu lemmikfilmis, „Vanilla Sky”, võrratu Penelope Cruziga peaosas, oli sama kaader, kui Tom mööda tühja linna põrutab (muideks, ennem hollivuudimeeste varianti oli hispaanlaste originaal „Abre los Ojos”, kus peaosas ikkagi Penelope). Oot, kuhuma jäin? Nii, et siis tühjus. Krt, küll oleks olnud lahe streetrace’e korraldada... Ramadan, saate aru. Kõik söövad, joovad. Kusagil poole tunni, tunniga normaalne elu taastus, saime takso ja lõpuks koju, telki... väsinud, aga õnnelikud!

Plaan kohtuda Marguse ja Hawaii Teamiga osutus edukaks. Saabusime Malagasse öösel ja võtsime rendiauto Peugeo Partner. Peale hommikusööki motellis tuli sõnum . - kus olete? Max. - Täpsustasime kohtumiskoha ja sõitsime nende stardipaiga Campillose kaudu Rondani, kus sõitjad peatusid. Ilus linn see Ronda, ennemuiste ehitatud kaljudevahelise sillaga, millel kõrgust pea 100 meetrit. Camping oli ilus ja ratturite laager lahti löödud. Ja sõitjate read kokku kuivanud. Pea pooled tegijad olid katkestanud ja koju läinud. Kohe valmis ka plaan, et homse (pühapäevase) etapi sõidab Vello kaasa Hawaii särgis. Mis see 120 km ikka mäge võtta on. Sel etapil aegu ei võetud. Vello ise säras õnnest võimaluse üle ja magas kiiver peas, särk seljas. Sellist võimalust peab ju kasutama! Sõit algas mäkketõusuga ja meie ergutustest rajal oli abi ka. Laskumised andsid kiiruseks kuni 75 km tunnis, mis on kurvisel teel hull sööstmine. Pealelõunaks oli etapp läbi, kõik õnnelikult hotellis basseinis ja päikese käes siruli. Kuna Gibraltarini oli 10 km, siis käisime selagi mäe otsas. Vaade suurepärane! Täname väga Priitu ja Margust sellise võimaluse eest nendega jalgrattal üks päev Paris-Dakari suunal minna. Soovisime kõikidele sõitjatele, et nad vastu peaks ja sõitu pooleli ei jätaks! Maimu, Aire, Vello, Erkki, Melany, Martin

Hammam

(13.10.2006, Priit)

Kommentaarid