Start

(10.09.2006, Priit)

Kell 6.30 ärkasime. Tunni pärast alustasime vaikselt liikumist Eiffeli poole. Seltskond on   tõeliselt kirju. Aga alahinnata kedagi ei saa, sest enamusel ikkagi mingi pikema rattasõidu kogemus. Pikema all mõtleme siis selliseid kuu kuni edasi... Kuna Pariisist välja on suht keeruline liigelda, siis esimene etapp sõideti pool maad suures pundis koos, vahepeal kerge eine, mis sisaldas ka pikka kohalikku saia :) banaanid, energiabatoonid jne

Rootslane avaldus oma suure saladuse, nimelt kuulub talle tükike Vormsist. Ning see pole veel kõik, tal ema eestlane! Samas ei räägi mees sõnagi meie keelt. Selle vea aga parandame kiirelt, esimesel päeval õppis ta „punane” ütlema. (foori tuli inspireeris). Sellise tempoga saame Dakaris juba 70 eestikeelset sõna, pole paha...

Esimene etapp siis rahulik, lubatud 100km asemel tuli 125km ja aega nõksa peale viit tundi. Paar tõusumoodi asja oli ka, mida Püreneedega võrreldes muidugi ei saa veel tõusudeks nimetada.

Sooja 28 kraadi, just, just, kadestage 28 kraadi :) kohe teevad Overland Clubi mehed (inglaste veoauto tiim) meile süüa. Ja siis olen sunnitud telki magama ronima. Tahate saladust teada? Ok. Ma olen oma elus telgis maganud kokku vast 10 ööd :) Raske saab edasine olema...

Veel.
Need kuradima hollandlased on maanteeratastega! Veerevad miskuradid. Pole veel pihta saanud, kas nad Aafrikasse jõudes teise ratta saavad (rikastel omad seadused :) või üritavad lihtsalt laiemad kummid alla panna.

Kommentaarid