Naer ja pisarad

(04.10.2006, Priit)

Ei oska kuidagi millestki alustada. Et, siis... Äratus nagu ikka 6.40. Võimlen 10 minsa, kusjuures ma olen ainus, kes siin hommikuti ennast niimoodi sirutab, painutab, midagigi :) Kas nüüd kümmet minutikest võimlemiseks saab nimetada, aga enesetunne läheb paremaks ja organism ärkab. Siis müsli (bääääd), banaan, tassike teed, kummid täis, õli Classikukese ketile ja 8.00 teele.

Aga täna juhtus... Eile tõusul kiikasin paar korda üldliidri, Väikese Robi pulssi, see oli kümme lööki minu omast kõrgem, samas, kui Püreneedes oli tal kümme lööki madalam... Variandid? Tema väsinud? Mina kastis?
Etapist. Nelikümmend minsa sõidetud, kerge mägi, kes paneb esimese litaka, arvake ära? Kloun loomulikult! See üritus muidugi vilja ei kandnud. Järgmine pandi juba tõsisem, Pika Robi poolt, istusin taha. Kerge vahe tuli teistega sisse. Siis otsustas lätlane, et vähe, veel on vaja, pani uue laksaka, hüppasin tallegi kohe tuulde. Paaris liikusime edasi, vahe sees. Margus jäi pika hollandlase tuulde. See, aga õnneks/kahjuks ei suutnud niimoodi ja tõmbas ennast koos Margusega meile järgi ning olimegi neljakesi teistel eest ära. Üldliider Väike Rob jäi. Ja vat siis alles hakkas raske. Hollandlaste vennaarm oli kadunud, pikk lõhkus tööd teha nagu loom. Mul oli ikka sigaraske, aga vist kõigil meil, kes äraminekus sees. Täiega punases. Vahe jälitajatega kasvas ja kasvas. Lätlane tegi ülipikki ja tugevaid vahetusi. Vahe käääärises... kuna tänane lõpppunkt oli Granada, suht suur linn, siis löödi ajad lõunapausil, 90km peal lukku. Võitsime 21 minutit tagasi. Hea meel oli just selle üle, et me SÕITSIME eest ära. Ei mingi kummipurunemine ega teiste ebaõnn olnud see, mis meid aitas.

Edasi liikusime juba Granada poole. Põhiteema see, et sõitsime kiirteega paralleelselt, kord alt läbi, siis keerutasime mäkke, siis jälle tagasi teisele poole suurt autodevoolu jne. Umbes sama, kui näed silte, et Vaidast Tallinnasse on 20km, sina, aga kolistad vahepeal Keilas ja Kuusalus... samas selge see, et peamegi külavaheteid kruttima, lihtsalt kadedaks teeb, kui vaatad, et otse oleks mõõõnus vajutada ja supsti kohal.

Ei ole veel kõik. Nüüd rikume tuju ära. Umbes kümme kilomeetrit enne lõppu täiesti süütu kurv. Kiirus kusagil 50km/h. Mäest alla. Margus ees, mina järgi, Medved viimasena... korraga, sekundimurdosa ja Maxil kaob ratas alt ära, kuna kurv keeras maja taha, siis rohkem ma ei näinud, kui vaid libisevat sõiduriista. Mõne seki pärast oli pildis ka asfaldil lebav tiimikaaslane :( Õnneks luud_kondid terved. Puus paistes, käsi verine, õlg marraskil, sõrmenukid maas. Peakattel praod sees...Ärgem kujutagem ette, mis oleks ilma kiivrita juhtunud... KANDKE KIIVRIT!  Kurvis seisis suur maastikuauto, kus roolis olev naisterahvas tahtis kiirabi kutsuda. Tundus, et maas oli mingi saatuslik õlilaik. Marguse sõidutehnika kaela ei tohi asja küll lükata.  Õnneks meil homme puhkekas. Taastub ja paraneb. Kolme viimase päevaga 460km ikkagi!

Puusale külma

Selg paika

Kommentaarid