Hot, hot, hot!

(06.11.2006, Priit)

Tänasest sai tõeline kustumiste päev. Huvitav, kas saatuslikuks sai paar kuumakraadi, mis päike oli juurde keevitanud või hoopis see, et täielik saun algas juba varahommikust. Sõidad, sõidad, vaatad, ühel pool liiv, liiv, liiv, teisel pool hoopiski, oh üllatust, liiv, liiv, liiv, kõik kokku üks tohutu Sahara-nimeline keris. Nagu miljoooon soojapuhurit oleksid just sinule suunatud. Saan aru, et meie suusakoondise määrdemeistritele on paar kraadipügalat eluolulised, et oma peent kellassepatööd filigraanselt teha (tervitused Välpsile ja Arele!), aga et meil siin mõned lisakraadid sellise litaka panevad, seda ei osanud oodata. Eile oli 41C kraadi, täna tuli paar lisaks, ehk 43C!!!   Tõeline elamus :) ei soovita ühelegi sõbrale ega vaenlasele. 164km oli etapi pikkus, lõpus korralik offroad. Aega kulus 5h 20min. Järjest vennad hääbusid, klõps ja klõps. Kõige viimasena Little Rob, seda kusagil 15km enne lõppu. Ja jälle lõi meie paha iseloom välja ning peale lähima jälitaja kustumist tempo nagu iseenesest tõusis :) Finišis vahe 37 minsa ja seda 15 kilomeetriga! Karm! Vend tuli viimased meetrid lausa kõikudes, püstiseismisega tõsine tegu :(

Esimesed paar tundi peale finišeerumist jõudsime ainult juua, juua, juua, siis natuke venitada ning jälle juua, juua, juua... Aga inimene harjub vist kõigega (poomisega küll pidavat lugu vähe keeruline olema). Tegelikult polegi nii palav ja kasutasin pesemiseks oma 0,7 liitrit vett ära ja peaaegu, et inimese tunne jälle :) Ega halamisest asi paremaks ei lähe. Homme Mauritaaniasse, juhuuuuuuuuuuu!

Olen teile veel maailmalõpulinna muljed võlgu. Ega väga pikalt polegi miskit. Ainult üks kontroll kontrolli otsa. 40 000 elanikuga Dakhla’t palistasid kilomeetrite viisi sõjaväeosad. Äkki see oli meeletu dokumentide esitamise üheks põhjuseks. Igaljuhul paljud autojuhid poetasid mingit obrokit nendes checkpointides, kes puuvilju, kes pähkleid, kes raha... Meie saime ilma mingisuguse praverkata edasi tagasi (kämpa asus 5km linnast väljas). Meelde jäi veel hulganisti megaräämas poekesi, kus absoluutselt mitte kedagi ei huvitanud, kas sa vaatad nende poole, ostad midagi või üleüldse olemas oled. Kas me tõesti oleme jõudnud sellisesse staadiumisse, et juba väljanägemise järgi saab ära öelda, et need siit enivei midagi ei jaksa, saa ega taha osta :) Samas polnud ka muu kliendibaasiga väga priisata, kesklinna peatänavatel kolm kohalikku seitsmes reas. Ühesõnaga kummaline linn, sinna ikka naljalt turist vist ei satu. Ah, veel, kahju, et ei saanud käia linna esmaasukate, hispaanlaste poolt ehitatud majakas. Sealt oleks saanud ikka korraliku panoraamvaate. Kui ma suureks saan, siis saab minust kindlasti majakavaht (sõnast vahtima, mitte vahutama). Ausalt. Tänapäeval on see töö muidugi kõik automatiseeritud, ei pea enam üleval lõket tegama, aga ikkagi, mõelge kui lahe oleks. Maagiline onju, mõtled omi mõtteid ja aitad laevadel kodusadamasse jõuda. Tallinna külje all Suurupi poolsaarel, natsa Tabasalust edasi oli üks nummmmi   puitmajakake (Eesti vanim1859!) vahepeal isegi müügis, ainult, et uuselamurajoon on talle kohe selga ehitatud :(   Tegelikult tahaks sellist tuletorni www.bengtskar.fi Cool, onju! Põhjamaa kõrgeim, lugege ajalugu, ülipõnev, seal kummitab täiega... Kahjuks, päriselus olen ma üks urbaniseerunud koll, kes on tige, et pühapäeva öösel ei ole võimalik terves Tallinna linnas normaalselt kohvi juua :)

Kommentaarid