Esimene loobuja!

(22.09.2006, Priit)

Eilsest keeras üks vend boksi, pakkis kotid ja sõitis koju ära. Mees on mõned aastad tagasi läbinud siin varem juttu olnud Tour de Afrique. Tema arvates see mägedes turnimine siin on oluliselt raskem. Soovis meile edu ja lendas koju. Simpel.

Tänane etapp oli kogu tuuri lühim, aga kindlasti üks raskeimaid. Kohe stardist 37km tõus (Tallinnast Kosele ülesmäge :) Port d’Envalira-le, 2400m kõrgusele merepinnast. Tõus tõusuks, võtaks omas tempos, aga tuuuuuuul, karm, et mitte öelda vastik. Ühtepidi serpentiini puhub vastu, teistpidi küll tagant, aga tõuseb ju. Kuna vastutuule ots oli üksi ikka tõsine pingutus, siis üritasin võimalikult kaua esimestega sammu pidada, et vähegi kergem oleks. Allatuule 10% tõus läks nagu lennates. Vägisi tundus, et ühtepidi on oluliselt vähem sõita, kui teistpidi. Siis hakkas veel vihma ka vastu nägu, käsi ja jalgu peksma :( Kujutate ju ette kuidas tee mäkke S kujuliselt üles keerutab. Viimastel kilomeetritel vastutuule osas oli kiirus 8-10 km/h, selline tunne, et kohe kukun ümber. Üldliidriga lõpetasime koos. Lätlane pani mõned kilsad enne lõppu minema. Tundub, et me kolmene tiim hakkab vägisi kaheseks saama :(  Aga, eks tal peagi omad huvid olema.

Pikk Rob lõpetas esimesena. Margus kohe peale mind. Kloun kustus, loodan, et nüüd täielikult. Täna oli esimene päev, kus ta ratturit ei üritanud mängida. Teised tulid juba pikemate vahedega.
Moraal – tehnika altvedamisega või kaardi valesti lugemisega hävid kordades rohkem, kui silmamunade peal mäkke sõiduga.

Startides temperatuur 15-18C vahel, üles jõudes vaid 6C. Kuna finiš oli mäe otsas ja edasi aega enam ei võetud, siis sai rahulikult kõik oma soojad riided laskumiseks selga ajada, põue ja pähe ajalehte lisaks pandud ning Andorra La Vella poole teele. Viiuhhhhhhhhhhhhhh, ilma ühegi vändatäieta saad 75km/h kiiruseks...

Classikuke d’Envaliral

Linn, võrreldes Lõuna Prantsusmaal nähtuga, ikka hoopis midagi muud. Hotellid, kust saab kohe tõstukiga mäkke sõita, palju ilusaid autosid ning loomulikult Tax Free paradiis. Inimesed käivad hullunud nägudega ringi... OSTA, OSTA, OSTA!. Võidab see, kel on surres rohkem asju! Armani, Cucci, Breitling, Rolex, Dolce & Gabbana jne jne jne (õhtul šoppama, kui suudan Marguse krediitkaardi pihta panna. Luban teile, et ostan talle ka midagi, ega ma mõni kooner pole :)

No olen, olen väsinud. (loe: vihkan kõiki teid, mis kasvõi sentimeetrikese võrra tõusevad)

Aga meil on täna jälle sünnipäev siin! Ja Prantsusmaa läbi! Ja Margus arvab, et on peenemaks jäänud, krdi ilueedi :) Ja Mikat pole veel tulnud. Ja homme Hispaania. Ja ülehomme puhkekas.

Kommentaarid