Kolmas päev

(12.09.2006, Priit)

Seekord siis 6.40 äratus. Telk maha ja sööma. Täna läks juba kuidagi lihtsamalt. Luges vist see ka, et ööbisime maalilise Vezelay linna ääres, see omakorda paikneb pisikese mäe otsas. Hommikul oli ümberringi kuiv ja mõnus.

  Linnake ise oli super, selline pisike ja armas. Elu seisab, keegi ei torma kusagile, istuvad mõnulevad, selline stoiline rahu... 

selle pildi tegime siis eile, Roberts paremal.

Kui mäletate, siis eile üks Hollandi vend, pundi kõige suurem tõmbleja :) läks täna esimesel tõusul oma teed. Konkreetselt, ta on „too much Eurosport man” Aga ei võetud teda otseülekandes 3 tundi pilti, ei saanud sponsorilogod nähtavust ja lõppkokkuvõttes püüdsime ta 10km enne lõppu kinni ning jätsime maha. Isegi kahju hakkas natuke :) Elus ei tööta alati vene vanasõna „Sila jest, uma ne nado” ... tuletage nädala pärast meelde ja küsige mis Erik „Lendavast hollandlasest” on saanud, vastan kohe ette ära, „kastis” on. (ratturite slängis siis ületrenn või midagi taolist, pingutada ei jaksa, pulss üles ei lähe, aga alla ka ei lähe :)

Eile kuulsime hirmulugusid Tour de Afrique’st. Kanadalane sõitis seda mõned aastad tagasi koos siinse ürituse korraldajatega. Kusagil Keenias, ilus armas must umbes viieaastane poiss tee ääres. Nähes rattariietes ja kiivris Lenn’i, samastab teda vist mingi teise planeedi elanikuga või veel parem ÕNNega, mis lendab su juurest üks kord elus mööda ja kui sa seda hetke ei märka ja kinni ei püüa, siis teist võimalust saatus sulle ei anna. Ühesõnaga rabas neegripoiss kanadalasel lenksust, mees tegi mõned saltod ning maandus vastutuleva veoauto ratastest mõne sentimeetri kaugusele... vedas, et niigi läks.
Jne jne

Esimesed kaks nädalat pidi olema kõigil kõik ok, lastakse noorematel vedada ja „tulistada”, edasi pidavat asjad paika loksuma, organism saab piisavalt kurnatud, immuunsussüsteem nõrgeneb ja muututakse haigustele vastuvõtlikemaks...

Täna üks vana kala, selline kõõlus (mitte pahas mõttes, lihtsalt, luu nahk ja lihas) Taani mees, käis ja vabandas, et tal kerge nohu, istub grupi taga. Ok, aga siis viimastel kilomeetritel kus kukkus andma. Mul meenusid ühe meie raudvara (väga palju neid CCCP-aegseid kunne pole, kes teab see teab :) õpetussõnad: viili niipalju kui jaksad, tee grimasse, näita põlve peale näpuga, proovi kõik teha selleks, et mitte ise aktiivselt tegutseda... huvitav, kas see taanlane on tal mingi klubikaaslane olnud? :)

Mäks magab (lesib ja ei ole kastis)*. Õues. Sooja on 30C alla küll. Ma ei julge tukastada, kuigi uni on ja paras väsimus ka. Hoian ennast telgi jaoks, et seal siis lihtsam oleks...

Täna kokku 128km, 4h 25min, tõusumeetreid Eesti mõistes suhteliselt palju, 1400. See tähendab nagu roniks 1,4 kilomeetrit mööda püstloodis seina üles.

*   Margus kirjutas vahele rsk :)

Käisin vahepeal kohalikus rattapoes. Sain oma sadulale kinnituse, jess, saab lusikad minema visata. Üks rattamark jäi silma, millega ka meie profid kunagi Casino aegadel sõitnud. Huvitav, kuidas sellise nimega brandi Eestis turustada oleks? ;)

Kommentaarid