45 minutiline pakk

(07.10.2006, Priit)

Öösel kella 2 paiku saabus meie Leedu abivägi, Saulius. Lätlane võttis ta kenasti vastu, oli isegi ratta juba õhtul sõidukorda seadnud. Lobisesid vast kolmeni, telgi seinad ei ole väga helikindlad ju. Kui lõunanaaber on meil karu, siis nüüd on meil leedukas, kes on karukaru, tõeline mürakas. Isegi minu jalg on peenem :) Lahe oli teda hommikul vaadata, selline, mäletate kooli ajast, kui uus poiss klassi tuli, käis mööda seinaääri ega julgenud väga kellelegi otsa vaadata... aga lätlane on ta õnneks oma hoole alla võtnud ja ega kõik teisedki hästi abivalmid ja sõbralikud.

Sõidust. Alustame nüüd iga päev pool tundi hiljem, ehk start 8.30 (valgeks läheb napilt kaheksast). Tõotas tulla mõnus veeremine, sest ajavõtt pidi jällegi lõunast kinni pandama, kusagil 60km-l. Kuna rootslane meiega Aafrikasse ei tule, siis sai olema tema viimane sõidupäev. Kusagilt tuli ettepanek, et kingiks talle etapivõidu. Mõeldud tehtud, ongi rahulikum. Tempo oli alguses küll päris kiire, leedukas imestas, et kas nii oletegi kuu aega pannud? (kusjuures, olemegi... peaaegu) Rootsi mees Kenneth istus ilusti pundis. Peale paarikümneminsast sõitu läks kellelgi hollandlastest kumm, otsustasime, et sõidame rahulikult edasi, küll kinni püüavad. Aga see oli vist viga... Päeva esimene pool oli tõeline keerutamine, nii kitsad mägiteed, et kahekesi kõrvuti on keeruline sõita ja kusagilt me valesti panime :( niikaua, kui täiega kruusakas vastu tuli. Nikerdasime siis ikkagi edasi, vahepeal piki raudteed, kuigi tagantjärgi mõeldes oleks pidanud otsa KOHE ringi keerama. Ühesõnaga, kaotus liidrile 45 minutit ja sõitsime 20 lisakilomeetrit... niipalju svenssoni etapivõidust, kuhjaga negatiivseid emotsioone ainult...

Saulius kippus katkuma natuke, ehk siis ees vedades liialt vajutama. Küll tal üle läheb :) peale Atlast vaatab elule teise pilguga.

Päeva päästis Erkki! Kes siin kommentaare lugenud, see teab. Maxi sõber, tõi nänni ja palju eestikeelt ja hea tuju ja mu naisukeselt üllatuse ning kamašokolaadi (maitseb, nostalgia, mis teha :) ja Margusele uue kiivri ja veelkord hea tuju ja värskeid kodumaa ajalehti. Appppppppppi, see kole aknareklaam oli jälle pildis, teate naise käsi äranüsitud sõrmedega, jubeeeeeeeee. Kas keegi tõesti neilt peale seda mõne akna ka ostis? Kui need jäleplakatid meie prügikastidele ilmusid, siis ma niiii lootsin, et äkist mingi sotsiaalvärk, et paneb inimesi midaiganes mõtlema - turvavöö peale, hullu kihutamise peale jne, aga eiii, aknal peab olema viis kambrit, rõõõõve... (elasin ennast välja korralikult nüüd, verbaalne kõhulahtisus :)

Hommikul jäime kusagile Malaga lennuväljalt startivate lennukitele ette, muudkui vuhisesid üle pea, kael oli kange (ok, häääästi kõrgelt üle pea), nüüd on siin kusagil lähedal mingi tulekahju, kopterid tassivad vett iga viie minuti tagant. Elame linnas nimega Ronda, turiste on mustmiljon, vaevu pääseb liikuma. Veel üks päev Hispaaniat.

Paha, paha tõus

Sellisele seinajoonistusele Granadas Maxike pissuma ei kippunud :)

Kommentaarid