Purunenud kummid

(19.09.2006, Priit)

Öö oli lõbus :) Ei tea, kas see tuleb üleüldisest väsimusest, või toidust, mis meile eile sisse söödeti (riis, kaste kanatükkidega, rosinate, melonitega jne), aga selliseid unenägusid annab ikka näha... Huvitav, kui neid malaaria rohte enne Mauritaaniat hakkan sööma, mis siis veel toimuma hakkab?

Ühesõnaga, mul oli sünnipäev, pidasime töö juures väikest pidu ja mulle kingiti cd-plaate. Ma TEADSIN, et Billabongi uus kollektsioon on kohal, aga keegi ei võinud mulle seda öelda :( Mul oli vaja talvejopet, aga nemad kingivad cd-si. Normaalne. Ebanormaalne :) Sellega, aga asi ei piirdunud, järgmises kaadris oli Mart Sander, tuias mööda Pärnu maanteed. Jooksin järgi, et teda oma telefoniga pildistada ja see Eesti Ekspressi flashi saata. Kahjuks ei õnnestunud. Aga nüüd läks ikka täiesti käest ära... Viru Keskusesse sai tõstukiga kusagile üles sõidetud ja seal oli mulle sünnipäevaks õhtusöök, kus mingi hunnik rahvast, kelle hulgas ka Demi Moore koos Bruce Willisega (mõtlesin veel, et huvitav, kas ta oma mees teab?).

Pange diagnoos!? Kas peaks hakkama tagasisõiduks kohvreid pakkima?

Ja nüüd sõidust.
Mägedest on juba kõriiiini. Täna alustati jälle sellise vauhtiga, et anna otsad. Hommikusöök oli esimestel kilomeetritel tuldud teed tagasi minemas. Jätsime vahe sisse, ega üle oma varju ikka ei hüppa. Nii, kui tõus natsakski järgi andis, saime kohe tagasi sõidetud. Miks ma pean 80kg kaaluma? Paarkümmend kilo kergemana oleks elu palju lihtsam. Vähemalt mägedes. Lätlase saatsime esimese pundiga kaasa. Las istub taga.

Aga nüüd. Paljud teavad seda tunnet, kirjeldamatult vastik. Esimene emotsioon on, et tagumine ratas nagu libiseb või ujub. Kõigepealt petad ennast natuke ja mõtled, et libe või ei jaksa, aga reaalsus on – kumm katki, puruks, laseb läbi, midaiganes :(

Jäime Margusega seisma. Rabasin ratta alt, sadulakotist uus kumm. Mida, aga ei ole, ei ole kummieebleid. Need, millega saab kummi maha. Paljaste kätega on seda traadist äärega isendit võimatu maha võtta :( Marguse sadulakoti, kus oli ka kõik vajalik, andsime eile rootslasele testida, sinna ta jäi... Õnneks sõiti saateauto meist mööda, loomulikult peatas ja mehaanik asus kohe asja kallale. Jess! Küsisin eeblivärki, tema kõva koll muidugi, et võtame paljakäsi. Paar minutit rabeles, siis sai aru, et võimatu. (vahepeal olid meist enamus võistlejaid mööda tuhisenud) Lõpuks saime kummi vahetatud, täis ta aga ei läinud :( uuesti maha, kõik ok, peale tagasi ja seekord õnnestus.

Kokku mingi kümme minsa rabelemist ühe kummikesega. Sadulakotti kinni pannes kukkusid selle laest muidugi eeblid välja :) Relaks, pooltki pole sõidetud...

Alustasime suhteliselt meeleheitlikku tagaajamist. Tänane etapp pidi lõppema jälle mingi 15km tõusuga. Ükshaaval saime enamusele järgi ja mööda. Taani „Kalju Koch” võttis sappa ja töötas korralikult kuni finišini. (Arst möllab ta jalaga iga õhtu. Kui ta selle korda saab, siis hoidke alt!)

Kaotasime esimestele vast ikkagi kokku mingi 15-20 minutit.

Aa, vahepeal oli mägedes üleval tükike Vahemerd näha. Hiljem selgus, et enamus seda muidugi ei märganud (pead lenksu all).

Peale finišit tuli ilma ajavõtuta sõita veel 30km Carcassonne linna. Esimesed kümme kilsa laskumist oli nii külm, et rinnalihased tõmbusid krampi ja hambad sõnaotseses mõttes plagisesid. Ja siis läks uuesti kumm :( Just! Selline suur priske klaasikild mõnules südame rahuga mu Classikukese väliskummis. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Erikpoiss Klounike oli kohal ja aitas seekord meil kiirelt tegutseda, kuigi kiiret polnud enam kusagile... Erik on nüüd sõber :)

Suvi on tagasi!

Kommentaarid