Voodis, päris voodis

(08.10.2006, Priit)

Uskumatu, aga tõsi. Ma olen voodis, horisontaaalis. Kuulsite? V O O D I S. Täpselt kuu aega ei ole maganud maast kõrgemal kui kaks sentimeetrit. Vaatan praegu telekast kuidas Alonso kihutab... Neljatärni hotell, bassu ja puha. Täiesti lõunamaa - Algeciras, Tarifa ühel- ja Gibraltar teisel pool, palmidvärgid, sooja 30C. See elamine on korraldajate poolt meile väike üllatus euroopa lõpetamise puhul :)
Kõht ka täis. Tahtsime rootsi lauas lõunatada, kahjuks selgus, et just tõmbavad otsi kokku ja tassivad toite ära. Õnneks on mul kaasa sõber nimega Margus, Maxiks kutsutakse. Tema läks, vonksutas chicka’dele silmi, näitas oma valgeid hambaid, tegi mingit kutsumoosinägu ning sõime ja jõime nagu isaema pulmas. Ettekandjad jooksid jalad rakku... Kusjuures raha meilt ei tahetud :)


Hotell Reina Cristina, basseinipoiss Pedro lükkab toole kokku.

Vahepeal mõtlesin välja, millest mul see telgifoobia võis sisse tulla. Olin pääris pisike poisihakatis (loomulikult  praegugi elab mu sees väike poiss edasi, käib vaatab kinos Lottat ja Jääaega ning teeb vahelharva mõne lolluse...). Teised lapsed meisterdasid õuepeal endale telki. Panid pesunööride peale tekid_linad niimoodi rippuma, et sai täiesti vinge ja arvestatava magala. Põnev värk, aga kahjuks minusugust allameetrimeest sinna a la carte koopasse ei lastud :( Kuigi, olin ka ju oma arust nõuga_jõuga abiks olnud... ühesõnaga vihastasin niipalju, kuipalju üks väike poiss saab üleüldse vihastada, silme eest läks mustaks, võtsin telliskivi ja karjusin täiest kõrist, et viskan... ise olin 200% kindel, et lennutan kivi telgist üle. TÄIESTI KINDEL, et ainult hirmutan pahasid, väga pahasid! Ja siis, kolme sekundi pärast ronisid kaks nutvat veriste peadega tüdrukut keerdunud tekkide_linade pusast välja :( Edasine oli minu jaoks udu... tõenäoliselt järgmised viis päeva võis istuda valus olla, aga seda ma ei mäleta ja ei taha mäletada, niigi kolekole...

Hispaania läbi. Margus tahab kokkuvõtet kirjutada. Aga vahepeal tehke seda harjutust jälle, mäletate? Lähete õue, ajate pea täääääääiesti kuklasse. Vaatate otse üles. 31km kõrgusel on üks punkt, täpselt nii kõrgele oleme me kuu ajaga sõitnud. Ehk, siis 31 000 tõusumeetrit.

Rootslane Kenneth läks praegu ära. Kurb, kurb. Vinge sell. Kuigi eesti keelest jäigi tal meelde ainult see õnnetu „punane”. Nuuks (mitte sellepärast, et ta nii vähe õppis, vaid, et ta ära läheb). Kutil lõug värises sajaga. Raskused ikka liidavad vist. Kinkisin talle oma punase Classicu fliismütsi. Midagigi...

Tänane etapp oli kerge, võidu ei sõidetud. Marguse sõbrad olid päev läbi meiega. Veltsile andsime sõiduriided ja sebisime arstilt ratta. Mees sõitis kogu 115km pundis. Eks ta ise muljetab kui Portugalituurilt tagasi.

Homme olen juba mustal mandril...

Kommentaarid