Kümme väikest neegripoissi

(01.10.2006, Priit)

Räägiks vahepeal natuke võistlusest ka. Muidu ainult tualetid, kohvikud ja muud naljad.
Esimesed etapid ei osanud väga objektiivne olla, et kes on kes, kui palju jaksab, kui palju end tagasi hoiab jne. Vanadel huntidel on kindlasti olemas tohutu pika sõidu kogemus, mida ei saa/tohi alahinnata. Üks teema on võistelda, teine asi kogu muu infravärk selle ümber - kuidas vaim värske säiliks, katus väga sõitma ei hakkaks... mõtlen siin päevast päeva telklaagri lohistamist, kodust eemal olek, samad näod ümberringi, sama söök, samad naljad, samad, samad, samad jne Nii mõnelgi tegijal ratturil võib mott mingil hetkel kergelt otsa lõppeda.

Praeguseks on ühtteist selgunud. Kolmekümnest ratturist arvestatavad on kümme. Ülejäänutel selge tasemevahe, pluss erinevad eesmärgid ja motivaatorid. Isegi kui eespool olijatel peaks (ptüi, ptüi, ptüi) misiganes apsakaid sisse tulema, siis ikkagi on vahed juba liiiiga selged.

Kümnest kuus on omakorda natuke parema füüsisega. Siin, aga ei ole veel miskit kindlat. Mäed ja eraldistart näitasid midagi, aga iga järgmine päev on igaljuhul meile tundmatu maa. Pean silmas just päevast päeva kihutamist, eks me ole juba suuuuht pingul, nagu pillikeeled. Paarikümne päevaga 83 tundi VÕISTLUST, siiani on mu parimad kuud, treeningkuud, mahukuud olnud 70 tunni ümber, et siis täiega piiride kompamine käsil...
Palju vist vaja ei ole, et organismis kõige nõrgem lüli natuke järgi andma kipub :(

Kui oleksin ennem teadnud, et esimesed kaks nädalat nii palju ja sellise tempoga tõuse tuleb võtta, siis oleksin ikka väga, väga, vääääga tõsiselt asja üle järele mõelnud ning, kes teab, kas praegu siin neid ridu kribanud...

Seis peale 17. etappi on selline:

1. Little Rob, Holland
2. Roberts Medved, Läti   + 20min
3. Priit + 47min
4. Max + 54min
5. Erik Copperfield, Holland + 1h 25min
6. Big Rob, Holland + 4h 04min
7. Jorgen Nielsen, Taani + 16h 19min
8. Douglas Brain, Inglismaa + 17h 33min

Väike Rob on selline Allan Orase kehaehitusega mees, linnukondiga. Mägedes jaksab. Sirgetel mitte nii väga. Paar viimast päeva on näidanud väikeseid väsimuse märke, aga see võib-olla petlik. Hämab rsk :)

Medved läheb peale Maroko Marrekeshi koju, tema asemele tuleb teine karu, Leedu karu. Tiimina on nad kindlasti võitjad. Eraldi, solo lõpparvestuses, aga kumbki ei osale.

Erik Klounist olen palju rääkinud. Hakkab vist ikka kustuma. Täna jäi jälle maha. Oleks väga tugev, kui natukegi peaga sõidaks. Läheb üksi ette kangutab ja kulutab ennast, siis näeb, et äraminek ei õnnestu, rabab taskust fotika ja hakkab meid pildistama :)

Big Rob on rattaliidu Karla moodi koll. Jaksab vunkida. Nende trennid ka vist suht ühtemoodi olnud siiani, 53x14 (ülekanne, päris raske selline...) ja 3h, iga päev, iga ilmaga ja aastast aastasse :) Pööninguvärgiga on tal keerulisem, paneb imelikes kohtades minema ja siis kustub ning loobub sajaga. Ohtlik on siiski, üliohtlik, kuigi vahe temaga momendil pehmelt öeldes suur.

Taani Kalju Koch on vana vintske vend. Ahilkaga mingi jama, arst vahepeal tahtis juba sõitmist ära keelata, aga mees on rivis ja vajutab mis kole. Vara maha kanda.

Inglane Douglas on pesamuna, 23 aastane. Töötab kaitseministeeriumis (tervisi Jürgen :), erinevates maailma kriisikolletes majandanud, selline terasmees, aga arvan, et siin tast ikka erilist ohtu ei ole, kuigi, kes teab...

Kokkuvõtteks, Aafrika ootab – meile täiesti tundmatu maa. Palavus, teed, mäed (jälle), liiv, tuul, toit, jook, kohalikud, muud ohud... ühesõnaga mitte midagi ei ole veel selge. Kõik alles algab :)  

 
Margus on ikka rõve mees, ei pea graffitist lugu... Viimased etapid oleme sellist asja juba sõidu pealt rattasadulast toimetanud...

Kommentaarid