Mõned mitte väga head uudised :(

(13.09.2006, Priit)

Tegelikult hakkasid negatiivsed jutud juba eile pihta – meie esimene puhkepäev lükati pühapäevaks, kuna siis ei tohi veoautod siin teedel sõita ja meie karavan ei saa edasi liikuda. Kannatame ära. (mitte selle, et veoautod siin pühapäeviti ei sõida, vaid et me veel puhkekat ei saa)

Päris külmaks võttis seest, kui see suur roheline koll siin ükspäev veeres ja vaatasin, et juhti polegi. See oli koos oma rooliga paremal pool kabiini :) Inglaste rida...

Veel saime targemaks - Marokos tuleb üks silm lahti magada, et kõik su tavaar alles jääks. Overland Clubi mehed teadsid rääkida kuidas isegi veoauto katusel käiakse ja puhas töö tehakse. Praegu siin Prantsusmaal harjunud oma rattaid ja muid pampe suht suvalt ilma valveta jätma. Eks edaspidi oleme tähelepanelikumad.

Hommikul ärgates olin saanud sõnumi Hawaii Tiimi Kõige Tegijamalt Tüdrukult, kes praegu Itaalias profiklubi juures stažeerimas. Sõidab Toscana tuuril. Enne proloogi oli keegi klubi vokkidega 1:0 teinud. Kokku viidi ära 10 ratast, sealhulgas ka Grete oma ning vaevalt nad enam kusagilt välja ilmuvad. Võidusõitu jätkatakse mingite vanade sõiduvahenditega...

Meie alustasime oma päevateekonda suhteliselt rahulikult. Teadsime, et teine pool distantsi kujuneb jälle mägiseks. Väga kaua ei suudetud muidugi rahulikku tempot hoida... mingit hullu kihutamist just ei olnud, aga rahulikust veeremisest ikkagi asi kaugel.
Kusagil 10km peale poolt distantsi pakutakse tavaliselt süüa. Banaanid, energiajook, batoonid, selline kerge värk. Seekord olid nad kusagille külla niimoodi sisse pugenud, et enamus pundist oskas mööda sõita. Kui 100km läbitud, saime aru, et seekord peab kaasas oleva varuga läbi ajama. Väga hulluks asi ei läinud, joogipudelid täitsime mingis pisikeses külakeses kaevust, söögivärki on igaks juhuks alati kogu distantsi jagu taskutes.

Ja siis läks ronimiseks (kohati 15% tõusud), jõudsime peaaegu kilomeetri kõrgusele merepinnast. Hollandi kollid ei hoidnud end tagasi... vaatasime, et asi väljub kontrolli alt ning lasime neil oma teed minna. (4. etapp täna, 66 päeva veel, tark ei torma :) Peale seda tõusu suutsime, aga kuidagi totaalselt vales suunas sõita. 2,5km mäest alla, ots ringi ja tagasi. See ei olnud aga kõik :( Lõunanaabri vedamisel suutsime veelkord mööda panna. Jäime küll õiges pöördes seisma ja vilistasime, kisasime, hüüdsime ning trampisime lätikeeles jalgu, aga kuna vastutuul oli nii tugev, ei kuulnud ta tõenäoliselt isegi oma häält. Jällegi läks veidi aega kaotsi...

Kokkuvõttes sõitsime 5h 44minsaga 151km. Esimestest saabusime 26 minutit hiljem ning sõitsime neist 6km rohkem. Tõusumeetreid üle 1700.

ps
Mis presidendist on saanud? Arnoldpoiss ikka ruulib?
Alzheimeri tõvel pidi olema üks hea omadus – sa unustad kohe, et seda põed! (see lause ei ole kuidagi seotud eelmisega ja ärge seostage seda mu tööandjaga ja kõik tähed on siin tekstis üldse valitud juhuslikult pliks-plaks süsteemiga ning sõnad on illustreeriva iseloomuga :)

Kuulsin, et paugutate seal püsse :(

Veidi positiivset - naiste maailma absoluutne esinumber Gunn-Rita on Tartu Maratoni stardis, meil vist nüüd enamus meestel ka jalg väriseb, et mitte häbisse jääda :) Kõik Prantsuse lehed kirjutavad oma esikaantel, et Allan Oras võidab pühapäeval. (tal ju sama ratas, mis meil :)

Okidoki. Laske mul puhata ka. Mäx juba magab!

Kommentaarid